I'm Going Nutzss

Palun võtke mult need pähklid käest! - "Sa oled see, mida sööd" - Nojah, varsti näen ma välja nagu pähkel (või rosin, sest viimasel ajal olen ka neisse kiindunud). Ja üle-üldse, Kes lubas teil ilmaga mängida?. Meil siin sellist nalja ei tehta :D



Kujutage nüüd endale ette pilti, kus ärkad hommikul ja esimese asjana, silmad lahti tehes, märkad, et on jälle üks päikseline päev sind ootamas. Aknast surub päike end kui vägisi sisse ja kogu tuba on kollane. Nüüd peab kuidagi peeglini jõudma, väga lämbe on. Istud toolile, peeglist vaatab sulle kellegi armutu pilk vastu, mis sunnib sind ka see hommik kooli minema. "Mine, mine" aga tee meik enne ära! Oeh, mis mul üle jääb. Viskan jala üle põlve ja haaran oma puudri järele, hõõrun seda üle terve näo, küll puudripadjaga, küll näpuga. Viskan või asetan karbi peeglikapile tagasi ja näppan oma meigikotist ripsmetuśi. Pohhuistlikult lasen sellega üle oma ripsmete ja tulemus on segane nagu alati - ripsmed pole mul kunagi ühtsed, vaid iga karvake elab oma elu. Ei, ega ma rohkem sellega tegeleda ei viitsigi, pealegi päike juba kütab mu üht külge. Tõusen ja astun ühe sammuga oma voodi juurde tagasi. Voodi ees on diivan, kus ma näen tühjust.

Heh! Kus mu riided on? Marsin kapi kallale ja paiskan selle uksed lahti. Miks mul peab nii masendavalt palju erinevaid riideid olema, nüüd peab mu aju nagu kompuuter jällegi skännima, mida kusagilt otsida ja sobitada. Olles paar sekundit sõna otseses mõttes oma kappi jõllanud, sähvatab mu peas tuluke. Nii, mustad võrkretuusid ja lilla pikk pluus-kleit + hahaa, lilla kampsunn. Olemas! Oi, kui valged kael ja dekoltee, ei, nii ei lähe. Haaran diivanilt salli ja seon selle oma kaela pooma, okei, mitte küll nii kõvasti.

Appikene! Mu juuksed?! Kohe kinni, mis see olgu, vähe sellest, et nad pole mul looduse poolt sirged, on nad mul täna kohe tavatult lokkis ja tunnevad end liiga vabalt. Marss krunni, te sõjakad olevused!

Lahkun toast ja sõidan kooli (ei peatu sellel pikemalt, viib tuju alla). Pärastlõunal veel kodus puudevedu. Kes küll mõtles sellise asja välja, milleks on vaja neid puid ühte riita laduda? - Viskan äärmise tüdimusega need rasked notid ühte hunnikusse, mõnele annan veel jalaga takka, sest riit on veel madal. Vahetame vennaga kohad ja nüüd saan mina puid kuuri kärutada, pähh, kui palju naelu neil küljes on, kriibivad mind ju. Sulaselge tülagastumisega lähen tuppa ja söön.
Eino ma tean, et ma pean matet õppima eksole. Rahu nyt! Midagi ma sealt eksamiraamatust küll üle lasen silmadega aga ega see mulle midagi juurde küll ei anna. Tõmban kerra ja viskan teki üle pea. Päike veel paistab.

Kell on pool üheksa. Tõusen. Lähen kööki ja joon mahla, pakist muidugi, fuih, miks see pakk lõhnab nagu suitsuvorst. Nüüd asetan paki kiiremas korras külmkappi tagasi ja mõtlen tulla arvutisse. Aga mis see nüüd siis on. Mis õues vahepeal juhtunud on? Vaatan aknast välja, hall, hall ja veelkord hall. Päike läks koos minuga magama ja jäigi magama või? Kummaline! Lähen korra välisuksele, oi kuis see ööbik räuskab jälle seal aias, mõnikord ajab ta mind hommikuti üles. See selleks, teate, õues tibutab ka ju! Mõtlen natuke ilmale ja taipan, et just selline ilm mulle meeldibki, mida ma kurdan. Läheks praegu ja viskaks end aeda rohule siruli, kuid haigeks ei tohi jääda, kahjuks.

Rebin end neist mõtetest ja sajan netti. Ma poleks kunagi arvan, et ma kavatsen kirjutada oma päevast, siia. Aga ma arvan, et see kõik oli tore eelinfo minu pildimaterjalile, mida ma näitan. Mul pole tavaliselt inspireerivaid fotosid aga täna avastasin ma siiski neti-agulitest mõned.

http://www.johannanurm.com/





Ja mõned varasemad leiud.

Neil kahel esimesel pildil on käe ja jala aksessuaarid. Kolmandal prillid.